Nädala ehk suurim õppetund oli seotud koosolekult lahkumisega. Nimelt liitusin üle interneti koosolekuga, kus ma tegelikult ei oleks pidanud osalema. Mõistlik oleks üleliigsetest kutsetest aru saada juba enne koosoleku algust, ning keelduda ja võtta ühendust kutsujaga, et täpsustada üle miks kutse üldse saadeti. Võimalik, et on olemas mingi põhjus, miks sinu osalus on koosolekule siiski oluline. Kui aga see rong maha magada ja koosolekuga juba liituda on olukord keerulisem.
Koosolekult lahkumine
Kui koosolek toimub ettevõtte siseselt, siis võiks asi olla väga lihtne. Kohe kui tajud, et koosolek ei ole mõeldud sinule ja sa ei oska sellesse panustada, siis võiksid teisi viisakalt informeerida ja seejärel lahkuda. Sotsiaalne turvatunne võiks töökollektiivis olla nii suur, et sellised olukorrad ei valmista kellelegi raskusi ja neid ei häbeneta - aega ei ole mõtet raisata.
Kui aga koosolekul viibivad ka ettevõtte välised inimesed on olukord natukene keerulisem. Olenevalt väliste osalejate nii kultuurilisest kui tööalasest taustast, võib mõni tunda ennast ka solvatuna, kui keegi täiesti pragmaatilistel kaalutlustel soovib lahkuda. Sellisel juhul oleks mõistlik teavitada osalejaid neutraalsemas võtmes ja öelda lihtsalt, et pead lahkuma. Mõistlik oleks ka küsida kas ehk siiski on mõni teema planeeritud, mille juures oleks vaja ka sinu sisendit. Teavitamist võib teha ka tekstilsel kujul (jututuba), et mitte katkestada olemasolevaid vestlusi.
Mida aga ei tohiks teha on lülitada välja kaamera ja heli, ning tegeleda samaaegselt kõrvaliste asjadega. Juhul, kui koosoleku keskel siiski lõpuks kõnetab sind, on järgnev olukord oluliselt piinlikum, kui teavitatud lahkumine. Aga see oli täpselt see, mida ma tegin.