Kirjutasin hiljuti võimalikest kahjulikest aspektides tehisaru kasutamisest arenduses. Tundub, et vähemalt osaliselt on ka nüüd teadusuuringuga tuvastatud sarnaseid mustreid. Uuring põhines küll jooksval arusaamisel loodud tarkvarast, aga ilmselt võib siit natukene järeldustega ka edasi liikuda. Kui igapäevatöös saab arendaja vähem aru sellest, mida ta tegelikult teeb, siis ilmselt on sellel ka pikaajalised tagajärjed. Ilma süvenemata detailidesse hakkab ilmselt kaduma ka võimekus neid detaile üldse ise märgata või nendest mõtelda. Mis omakorda suurendab veelkord sõltuvust tehisarust. Samuti ei ole võimalik enam arendada või hoida oma vilumust äriloogika täpsete protsessi juhtimisel - mõtelda erijuhtudest ning leida häid kompromisse võimalike lahenduste vahel.
Sisuliselt nihutab tehisaru tarkvaraarenduse ühe taseme võrra kõrgemale abstraktsioonitasemele. Kui varem mõtles arendaja programmeerimiskeele raamides, siis nüüd mõtleb ta tehisaru päringutest. Kahjuks vähemalt hetkel veel ei ole aga tehisaru sellisel tasemel, et suudaks iseseisvalt jätkusuutliku tarkvara arendada. Parimad tehisaru kasutusvaldkonnad on kiired lahenduste prototüüpimised ja ühekordsete tegevuste automatiseerimine. Kui aga on vaja arendada jätkusuutliku tarkvara, siis esmane kiirus võib tulla väga kalli hinnaga arendajate endi tulevase pädevuse arvelt. Kui jõuab kätte aeg, et on vaja tehisaru poolt kirjutatud lähtekood korrastada ja üleliigsed tehnilised keerukused eemaldada, siis jõuame tagasi arendajate endi oskuste juurde. Muidugi jääb alati alles lootus, et tehisaru kasv jätkub, ning arendajatel polegi tulevikus vajadust lähtekoodi enam vaadata.