Viimastel aastatel oleme näinud kuidas tehisaru on arenenud pöörase kiirusega. OpenAI alustatud revolutsioon on hõlmanud kogu IT sektori ja sellesse on investeeritud tohutuid summasid. Investorite lootus on, et sellest tuleb järgmine triljoni dollari tegevusvaldkond. Nüüdseks on ka teised konkurendid jõudnud OpenAI'le järele (mõnede konkreetsete ülesannete lahendamisel ka edestanud neid), siis vaikselt on hakanud tunduma, et lähenetakse platoole. Enam pole olnud tehisaru parendused samas suurusjärgus, nagu on selleks vajaminevate kulutuste suurus riistvarale. Hoolimata mitu korda suurematest serveriparkidest ja andmekogustest, mida tehisaru treenimiseks kasutatakse, on tulemused ainult marginaalselt paremad. Seda kuni OpenAI viimase mudelini nimega o3.
Üks test tehisarude võimekuse hindamiseks on ARC Prize. Kui näiteks varasem OpenAI mudel o1 sai suutis õigesti lahendada umbes 5% ülesannetest, siis o3 lahendas juba õigesti 73% ja suurema arvutusvõimsusega lausa 88% ülesannetest. Tekib küsimus, et kas arendajate töö on tõesti ohus ja kas tehisaru asendab tulevikus suurt osa arendusmeeskonnast.
Arvan, et pigem mitte. Siin on 3 olulist tähelepanekut: 1) Mudel o3 treeniti osaliselt ka just ARC Prize testi jaoks. Kuigi privaatset osa testist ei kasutatud mudeli treenimiseks, siis ikkagi on tegemist spetsiifilise ettevalmistusega. Seega võib oletada, et ilma sellise ettevalmistuseta oleks testi tulemus oluliselt kesisem. Mis muidugi ei tähenda, et tulemus ei oleks siiski muljetavaldav 2) Mudeli o3 kasutamine on väga kallis. Ühe päringu töötlemine võib võtta minuteid ja maksta kuni 1000 dollarit. Kiirem ja väiksemat arvutusjõudlust vajav o1-mini on küll kiirem, kuid võib samuti maksta 10-20 dollarit ühe päringu kohta. Sellises hinnaklassis olev lahendus on hektel veel selgelt kallim kui inimtööjõud. 3) Kuigi tehisaru on võrdlemisi osav lokaalsete probleemide leidmisel ja lahendamisel, ei piisa sellest, et mõista kogu tarkvara projekti. Lahendades probleeme lokaalses kontekstis on lihtne tekitada globaalses lähtekoodis ebakõlasid. See aga tähendab omakorda hilisemaid kõrgemaid halduskulusid. Tehisaru poolt loodav trend muuta koodi väga kiiresti, võib tekitada hiljem palju tehnilist võlga, mille likvideerimine on töömahukas ja kallis.
Tehisaru on tööriist, mis võimaldab peita palju keerukust ja lihtsalt "saada asjad tehtud". Aga ilma sügavalt mõistmata, et mis on erinevate lahenduste puudused ja eelised, on raske juhtida tarkvara arengut pikas perspektiivis. Tulevikus on ilmselt hinnas just need inimesed, kes omavad ka detailsemaid teadmisi, ning kasutavad tehisaru üksnes konkreetsete ülesannete kiiremini lahendamiseks. Tehisarule liiga suure rolli andmine on ilmselt viga, mida paljud ettevõtted lähitulevikus teevad. Isiklikult arvan, et see tehnoloogia ei ole veel selliseks vastutuseks valmis.